Kana-klimbisupp ahjukana jääkidest

Supp potis klimpidega ja tütre taldrikus ilma klimpideta :)

Peaaegu ainus ahjukana, mida meie tütreke sööb, on Talleggi klassikaline. Ja peaaegu ainus supp on kanasupp. Ilma klimpideta! Tema portsjoni klimbid sööme rõõmuga ise ära. 

Ahjukanast saab mitu korda süüa teha ja kõige lõpuks viimastest juppidest ja seljaosast tuleb supp. Supi sisse läheb ka praekotis olnud leem. No vat, nüüd oli kanasupi isu, aga kanaprae isu ei ole ammu olnud. Nii ma siis panin millalgi kaks kanakintsu ahjupotiga küpsema - pruunistasin, maitsestasin soola-pipra, natukese paprika, küüslaugu ja (piinlik küll) Santa Maria kartulimaitseainega, mis annab kanale natuke selle klassikalise ahjukana maitse küll. Lisaks klaasitäis vett ja kamina leivaahjus vaikses kuumuses pehmeks hauduma. 

 

Täna läks puhastatud kanaliha ja küpsetusleem supi sisse.

Meie supp on üsna vedel, kuna ma olen totaalne puljongihull. Mul on kausis peamiselt puljong ja õige natuke muud ka. Sellepärast ei saanud oma supikausist piltigi teha... oleks ikka väga eksitav.

Zero waste: kanakondid, supi sisse pandud porgandi ja sibula otsad, supis olnud vürtspiprad ja loorber läksid kohe kana küpsemise potti puljongiks saama. Veidi vett peale, lasin keema, miinimumkuumusel haudus veel mitu tundi (kiirel ajal piisab kana puhul ka tunnist). Kurna ja säilita külmikus või sügavkülmas. Suurt kogust paarist kondist ei tule, aga väiksema supiteo saab sellest varsti jälle ette võtta.  

Supitegu: kõigepealt klimbid, sest klimbitainas tahab ca 30 minutit paisuda. 

1 muna (hea oleks toasoe)

ca 25g võid, toasoe

ca 1 tl suhkrut

maitse järgi soola

ca 1,2 dl piima

2,5 dl jahu

Hõõru või suhkru ja soolaga lahti, klopi hulka muna. 

Lisa vaheldumisi väiksemate kogustena jahu ja piima, klopi ühtlaseks tainaks. Maitse, vajadusel lisa soola. Siin on klimbitainas kohe pärast segamist. 

Õige pisut pakseneb veel seistes.  

Nüüd köögiviljade koorimine ja tükeldamine. 

Supi sisse:

Poti põhjas praadimiseks natuke õli

1 sibul, hakitud

1 porgand, väikesed kuubikud

3-5 kartulit*, ca 1 cm kuubikud, võiks ka sõelal tärklisest loputada  

ca 1,5 liitrit** puljongit (sealhulgas kana hautamise leem)

soola (kogus oleneb puljongi soolasusest)

1 loorberileht

2 vürtspipart

näputäis kuivatatud tilli 

(soovi korral tervet terapipart ka, aga seda on raske pärast välja korjata, lihtsam on lõpus veskist jahvatada)

2 suure küpsetatud kanakintsu liha, tükeldatud 

* Kartulikogus sõltub nende suurusest. Mulle üldiselt meeldib, kui liha ja kartuli kogus on enam-vähem võrdne. Aga kui parasjagu liha vähe, siis rohkem kartulit aitab hädast välja. 

** Paksema supi jaoks vähem

Võta suurem paksupõhjaline pott. Prae potipõhjas sibul keskmisel kuumusel kuldseks.

 Lisa porgandikuubikud, prae veel veidi. Ma panen porgandite lisamise järel tavaliselt potile kaane peale ja lasen mõned minutid haududa, siis niiskusega ei lähe kõrbema.

Lisa kartul, sega läbi, lisa vedelik, loorber, vürtspipar, till. Lase keema, keeda keskmisel tulel 5-7 minutit, oleneb kartulisordist ja tükkide suurusest. 

Kui kartul on pehme (no peaaegu), saad maitsta ja vajadusel soola lisada. 

Õngitse enne klimpide lisamist välja loorber ja vürtspiprad, muidu võivad need mõne klimbi sisse sattuda. Pane loorber ja piprad kanakontide juurde, varsti algab puljongitegu. 

Tõsta teelusikaga klimbid keeva supi sisse, liikudes järjest ringe tehes, et need väga üksteise otsa ei satuks. Soovitatakse lusikas vees märjaks teha, aga supi sisse kastes saab ta ju samuti märjaks... milleks selle veega mässata.  

Kui supp uuesti keema tõuseb, lisa kanatükid ja soovi korral mõni keerd pipart. Ja siis veel mõni minut vaikselt keeta. 

Tõsta tulelt ja jäta veidiks tõmbama. Klimbid tõusevad kõik kenasti pinnale ja kõht läheb seda vaadates juba väga tühjaks.