Belgia vahvlid, paksud ja krõbedad

Siin on üsna hooletult rebitud vahvlil mustikamoos natukese laimimahla ja -koorega. Meie kultuurmustikate hooaeg ikka veel kestab. 

See on üks kõige kummalisem tainas, mida ma kunagi kasutanud olen. Edaspidi kasutamiseks pean veel tuunima ja harjutama. 

Nami-namist jäi ette ühe tuntud koka versioon, kusagilt välismeediast tõlgitud. Jumal, kui paks see tainas on. 

Jah, on kirjas, et ei saa valada, aga ka määrimine on suhteliselt võimatu. Maitse aga täitsa mõnus ja kui lõpuks õnnestus enam-vähem õhukeselt määrida, siis krõbe ka. Ja ma eelistan magusaid, nii et suhkrukogust suurendasin.

180 g (ca 3dl) nisujahu

10 g peensuhkrut (panin ca 50g)

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl söögisoodat

näpuotsaga soola

35 g sulatatud võid

180 ml petti

1 väike muna

määrimiseks mahedamaitselist õli

Sega jahu, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja sool kausis omavahel. 

Vispelda teises kausis pett, sulatatud või ja muna, sega kiiresti hulka kuivained. Vahvlitainas on üsna paks (ja öeldakse, et peabki nii olema). 

Pintselda kuum vahvlimasin õliga. 

Katsetades selgus, et toimiv tainakogus ühe 5-südamelise vahvli kohta oli 2 kuhjaga supilusikatäit, mis tuleb noa või spaatliga laiali määrida nii, et südamekesed on servadeni tainast ühtlaselt täis, sest ise see sinna ei voola ega ka paisu. Ja oh sa pagan, see ei ole lihtne.  

Küpseta umbes 3 minutit, kuni vahvlid on kuldsed ja kenasti läbi küpsenud.