Mannavaht

Oma armsa vanaema sünniaastapäeva paiku juuli lõpupoole teen alati mannavahtu, sest on moosikeetmise aeg. See nullraiskamise teema on justkui tänapäevane haip, aga vanaema oli selles absoluutne meister. Moosikeetmisel korjatud vahust ja keetmisvahendite loputamise veest sai moosikeetmise potis teha imelise roosamanna, mille ta ilma elektrimikserita selliseks vahuks kloppis, et mina ei ole suutnud järele teha. 

Avafoto mannavaht on sõstramoosist. See on ka kõige mõnusam, on piisavalt hapukust. Murelimoosi põhja sisse lisan ka varre rabarbrit, muidu jääb liiga lääge. 

Olen võtnud Naminami täiesti tavalise klassikalise reegliga retsepti, milles on 1 liitri vedeliku kohta 1,5dl mannat ja sobivas koguses suhkrut. Suhkrukogus oleneb moosist, mida keetsin. 

Siin on murelimoosi vaht. 

Kappi oli jäänud ka peotäis mitte kõige ilusamaid maasikaid, need said algul vedelikuga korraks keema. 

Siis manna sisse ja kümmekond minutit hautada.

Jahtuma, kuni on leige. Päris külmaks ei tohiks lasta, siis tardub täiesti ära ja on raske vahustada.

Enne vahustamist tumedam ja pärast selline kena hele. Selle heleda sees ülevalpool on ka üks väike vahustamata tükk kusagilt servalt, värvivahe on näha. 

Lapsepõlves sõime seda ikka piimaga, aga minu kallis mees tahab vahukoorega. No siis vahukoorega. Tasub teha kohe rohkem. Panen kaanega karpidega külmkappi, saab panna üksteise peale ja säilivad kenasti nädala vähemalt.