Pampli-vaarikamoos, parim üldse!

Meie hullult suured vaarikad on saanud omale lisaks hullult suured ja rohkelt kandvad pamplid. Vaarikaid olen seni sügavkülmutanud ja lihtsalt ära jaganud, kuna mälestuse järgi oli vaarikamoos ikka väga intensiivne. Vänge, noh. 

Proovisin sel aastal pisikese koguse puhast vaarikamoosi teha ja tõesti, ei ole selline mõnus moosine moos. Lisasin maitseks sortsukese šokolaadisiirupit ja see tegi täitsa imet kohe, päris mõnus sai. Aga ma ei kujuta ette, kas sellise lisandiga moos säiliks ka, nii et suurt kogust ei tee. 

Täna otsustasin prooviks teha väikese koguse pamplimoosi. Kuna külmkapis oli ka allesjäänud kehvema välimusega vaarikaid, siis lisasin ka need, marjade kogusest oli vaarikat ehk ca 1/5 ja pamplit 4/5.

Absoluutselt imeline moos! Appi, miks ma seda varem teinud ei ole?!

Seekord olid sellised kogused, millest sai ca 700ml moosi: 

ca 650g marju: pamplid (4/5) ja vaarikad (1/5) 

200 g suhkrut + 2 tl moosipaksendajat (moosisuhkru kasutamise korral ei ole vaja)

Poti põhja väike sorts vett, marjad keema, kui mahla hakkas eralduma, siis suhkur juurde. Keetsin vahtu korjates vaiksel tulel ca 10-15 minutit. Siis kuumadesse purkidesse (purgid õhugrillis 110 kraadi juures 15 minutit kuumutatud), keevas vees steriliseeritud kaaned peale.

Natuke jäi söömiseks. Fotol on veel soe moos, üsna vedel. Aga see maitse!!! Ja see värv! Algul mõtlesin, et kinkimiseks tore moos, aga ega vist ei raatsi kinkida. 

Zero waste: moosivaht ka täiesti söödav. Kohe saia peale või mannavahu tegemiseks.